"Kokkulepped, lubadused..oi kuidas ma neid kahte sõna jumaldan" - mõtlen ma, tõmmates kell kaheksa õhtul trikood selga ja imekaunist ujumismütsi pähe. Vaatan peeglisse ja hakkan omaette naerma, "no tere tali, millega ma õgupoolest tegelen?!" Haaran kerge õudusevabinaga kapivõtme ja astun ujulasse.
See on hirmus! Küsimused: kui raske see trenn on?; mida minult nõutakse?; kas ma ikka vastu pean? - tungivad vägisi ajusoppi. Olgem ausad; esimest korda trenni minna on õudne!
Tere! Mina olen täiesti tavaline 16, kuid siiski, kahe päeva pärast 17-aastane Eesti tüdruk. Mu nimi on Brigita. Jah, seesama Murutaride keskmine. Õigupoolest olen ma kõiges keskmine. Keskmist kasvu, keskmise suurusega perest (mitte arvesse võttes Eesti keskmist iivet), keskmise kehakaaluga, keskmise jalanumbriga, keskmiste mõtetega. See nimekiri võiks ehk olla pikemgi, aga et mitte Teid, kallid lugejad, oma keskmise jutuga tüüdata, asun asja kallale, selle-mitte nii keskmise asja kallale.
Nüüdseks juba mõnda aega tagasi hakkasin ma endalegi üllatuseks meedias figureerima, sellega on kaasnenud nii mõndagi, võib juhtuda, et kui keegi peaks selle kohta mingil põhjusel huvi tundma, siis ma kirjutan sellest. Jätkates oma alustatud lauset, mis jäi pooleli selle mõne asja juures, mis meedia tähelepanu on endaga kaasa toonud - on nendest asjadest selles blogis oluline sport. Tänu minu suurepärasele produtsendile, kes teeb kõike seda ees-seisvat ühes minuga, on mul au treenida spordiklubis Trismile ja osaleda triatlonil, see spontaanne idee kogub nüüd järjest reaalseimaid duure.
Lühidalt öeldes hakkan ma siin blogima sellest, kuidas täiesti keskmine, treenimata, aga ambitsioonikas noor, võib poole aastaga saavutada vormi, millega suudab ta läbida triatloni pika distantsi. See on minu siht, minu püstitatud eesmärk ning minu soov on selle blogiga süstida inimestesse julgust ning ettevõtlikust. Isegi, kui see, mida soovitakse on üle mõistuse raske, on see siiski võimalik! Kõik, mis on võimatu, võtab lihtsalt natuke rohkem aega.
Pika jutu peale ütlen esimese, jutu alguses lühidalt kirjeldatud, trenni kohta nii palju, et kuuldes treenerit lausumas lauset: “Nii et siis soojenduseks 300 m vabaujumist“, mõtlesin ma, et see on piisav ajend veest välja paterdamiseks ja alla andmiseks, kuid pärast 500 m olid lihased soojad ja väga mõnus oma puuduliku tehnikaga solberdada. Treener ei pingutanud minu puhul üle koormusega ja ma olen selle eest talle siiralt tänulik. Seega, treening nr. 1 lõppes positiivse emotsiooniga ja veendumusega, et ma lähen sellega lõpuni välja.
Ma saan hakkama, ja saangi!
No comments:
Post a Comment