V(muhe pärastlõuna Jooksueksperdis)

Tere taas :)!
        Nooh..ilmselt Te juba teate, et Eesti Laul jätkub minu jaoks ning seda isegi hoogsamalt kui enne. Laupäeval tuleb teha oma parim etteaste, selle jaoks tuleb välja näha suurepärane ja mis aitaks inimesel, vähemalt iseenda jaoks, parem välja näha, kui spordirohke, hoogne nädal. Nagu eelmises blogis kajastus, olin ma mõnda aega haige, kuid kui Te arvate, et ma kergekäeliselt loobusin treeningutest, siis Te eksite sügavalt. Ma protestisin, jonnisin, trampisin jalgu vastu maad ja keeldusin naeratamast, kuid miski ei aidanud. Ain ei lubanud. Siinkohal tuleks vististi ära märkida, et rahvatarkus räägib, et iga palavikuga maadeldud päeva kohta tuleb võtta 2 treeninguvaba päeva, minu puhul siis kokku 4 päeva. Pühapäeval juba võin tempokat jalutamist harrastada.
      Valmistudes nii pikaks võistluseks, tuleb kindlasti ära käia Jooksueksperdis. Koormus, mis nii treeningutel kui ka võistlusel saab osaks sinu jalgadele, on piisav, et mitte panna jalga sajand vanu, kulunud "kaunu", kui Teile on oluline Teie tervis ja heaolu, siis on hädavajalik lasta kontrollida oma jooksustiili ning valida sobilikud jooksujalatsid just Teile.
      Seega, sai ka minul see huvitav retk ette võetud. Kõige pealt lasti mul mõnda aega jooksulindil joosta, millele järgnes samaaegselt filmitud salvestise vaatamine ning analüüsimine. Kokkuvõte sellest: ei ole märkimisväärseid hälbeid. Tulemusega rahul, indeed. Kui nüüd oli pilt selge, kuhu ma joostes jalalabal toetun, kuidas mu jalg liigub jne, siis hakkas maraton ühest poe otsast teise, erinevate eksperdi soovitatud tossudega. Vastu seina ei jooksnud ja olen endiselt elus, seega, võib lugeda selle maratoni edukalt läbituks.

                                   Sai siis välja valitud suurepärased, universaalsed jooksukossid

     Pildil olevad tossud osutusid parimateks, minu jaoks. Olles kandnud enda jala jaoks ideaalseid jalavarje ja seda kasvõi korraks, ei kujuta enam ette, kuidas teistmoodi üldse sai, noh, nii nagu ikka.
Otsides ideaalset jooksujalatsit, eksperti ja suurepärast nõu, soovitan soojalt seada sammud Tallinnasse, Paldiski mnt. 96, 13522, lisainfo on saadaval http://jooksuekspert.ee/ .
Pildid ja ehk video-klippki jõuavad teieni väikese viivitusega ;)
Meeldivat laupäeva õhtujätku :)!!

IV

Tere jälle!

Siin laupäevasel päeval omadega trenni lainel. Nii nagu Ain soovitas, tegin ma treeningust sotsiaalse ürituse. 1.5 h tempokat jalutamist sõbrannadega, mis gulmineerus lõõgastava saunaga. Enamus ajast kulus mul, kui tuntud tehnika geeniusel timexi-i pulsikella käima saamiseks. Aega võttis, aga asja sai! Võime siin rääkida sellest kui imeilusad loodusvaated meid ümbritsesid ja kui värskendav see oli, aga olgem siiski realistid..hellalt rõve ilm oli. Kas sellist veebruari me tahtsimegi??!!?? Laupäevase trenni blogi jõudis teieni alles nüüd selle pärast, et ringi liikuv gripp niitis mu, nagu ka paljud teised, jalust maha. Loodetavasti saab treeningutega neljapäeval jätkata..

Seniks, 

Jällenägelemiseini :)

III

____________________________________________________

   Õhtast!

   Ei oleks lihtsalt minulik, kui ei oleks teisel trennil juba juhtunud midagi mmmm..toredat? 
   Ühesõnaga nagu ikka, sai B valesti aru trenniaegadest (B-see olen mina) ja lõpetas üksinda basseini nühkides, aga pole hullu. 

   Tegelikkuses oli treening Auras ütlemata meeldiv, sain ise valida tempo, jälgida pulssi ja nautida vaadet. Või noh..ee, jah.

Ja jätkame. 

Sumades mõnusalt soojas vees, saad keskenduda täielikult iseendale(muidugi kui see on Su eesmärk), kella seierid kihutavad, aeg lendab. On ainult see hetk, sina ja vesi. Kumb jääb peale?

    Ja taaskord muutusin sügavaks. Nii, homme lubas Rainer minuga koos kepikõndi minna tegema, seega, kui Te juhuslikult peaksite kuulma kusagilt vinguva naise häält, siis see on mu manager.

Ühinege kallikesed :)!

II(elamus Vomax´is)

doktori härra vastu tuleb viisakas ja lahke olla

I will survive

______________________________________________________________

Kas te teate, mis tunne on teha spordimeditsiinilisi uuringuid?

Kui keegi Teist ei ole "juhuslikult" seda uuringut läbinud, siis lühidalt kirjeldades küsitakse Su haiguslugu (millest pool jäta heaga rääkimata), võetakse Sind paljaks, pannakse klemmid külge, gaasimask pähe, juhtmeid pidi posti külge ja lubatakse lahkesti Sul koormustesti alustada. 


Rattaga testi tehes väntad ja väntad ja väntad, võetakse verd ja...jätkad matka. Üldiselt oli põnev ja rikastav kogemus..
Tänased saavutused:

• panime Ainiga kokku edasise kahe kuu treeningprogrammi

• saime aimu mu füüsilisest koormuse taluvusest

• sain suurepäraseid toitumisnõuandeid

• sain teada oma pulsinormi

• Nii et ilmselgelt õnnestunud päev. Tulles vastu nõudmistele, siis kirjutan siia ka oma algse treeningprogrammi.

Eee..jah, nii, jätkame. Nagu Ain Alar Juhanson (mu ametlik treener) ütleb, siis põhiline sportimise juures on säilitada kainet mõistust ja mitte hakata suures tuhinas üle treenima. Turvalisus, hea enesetunne ja õige treening-graafik on sportimise ABC, vähemalt nii palju olen ma viimase paari nädalaga targemaks saanud. Korralik toitumine ja õige spordivarustus on hädavajalikud ning nagu tänases uuringus selgus, siis liha olen ma ikka piisavalt söönud, ehk isegi liiga PIISAVALT.

Esmaspäev - ÜKE

Teisipäev - ujumine

Neljapäev - ujumine

Laupäev - matkamine/keping (ei tea, kas kirjutasin õigesti)

Alustasime kergelt, kasvatame lihast ja oleme tublid, Rainer peksab kaikaga trenni, mina nutan ja treenin (või siis vastupidi). Magame korralikult (või noh...jah), sööme korralikult (või natuke rohkem) ja ei läbutse - see punkt ei puuduta mind :D.

Praeguseks kõik

I - algus

"Kokkulepped, lubadused..oi kuidas ma neid kahte sõna jumaldan" - mõtlen ma, tõmmates kell kaheksa õhtul trikood selga ja imekaunist ujumismütsi pähe. Vaatan peeglisse ja hakkan omaette naerma, "no tere tali, millega ma õgupoolest tegelen?!" Haaran kerge õudusevabinaga kapivõtme ja astun ujulasse.

See on hirmus! Küsimused: kui raske see trenn on?; mida minult nõutakse?; kas ma ikka vastu pean? - tungivad vägisi ajusoppi. Olgem ausad; esimest korda trenni minna on õudne!

Tere! Mina olen täiesti tavaline 16, kuid siiski, kahe päeva pärast 17-aastane Eesti tüdruk. Mu nimi on Brigita. Jah, seesama Murutaride keskmine. Õigupoolest olen ma kõiges keskmine. Keskmist kasvu, keskmise suurusega perest (mitte arvesse võttes Eesti keskmist iivet), keskmise kehakaaluga, keskmise jalanumbriga, keskmiste mõtetega. See nimekiri võiks ehk olla pikemgi, aga et mitte Teid, kallid lugejad, oma keskmise jutuga tüüdata, asun asja kallale, selle-mitte nii keskmise asja kallale.

Nüüdseks juba mõnda aega tagasi hakkasin ma endalegi üllatuseks meedias figureerima, sellega on kaasnenud nii mõndagi, võib juhtuda, et kui keegi peaks selle kohta mingil põhjusel huvi tundma, siis ma kirjutan sellest. Jätkates oma alustatud lauset, mis jäi pooleli selle mõne asja juures, mis meedia tähelepanu on endaga kaasa toonud - on nendest asjadest selles blogis oluline sport. Tänu  minu suurepärasele produtsendile, kes teeb kõike seda ees-seisvat ühes minuga, on mul au treenida spordiklubis Trismile ja osaleda triatlonil, see spontaanne idee kogub nüüd järjest reaalseimaid duure.

Lühidalt öeldes hakkan ma siin blogima sellest, kuidas täiesti keskmine, treenimata, aga ambitsioonikas noor, võib poole aastaga saavutada vormi, millega suudab ta läbida triatloni pika distantsi. See on minu siht, minu püstitatud eesmärk ning minu soov on selle blogiga süstida inimestesse julgust ning ettevõtlikust. Isegi, kui see, mida soovitakse on üle mõistuse raske, on see siiski võimalik! Kõik, mis on võimatu, võtab lihtsalt natuke rohkem aega.

Pika jutu peale ütlen esimese, jutu alguses lühidalt kirjeldatud, trenni kohta nii palju, et kuuldes treenerit lausumas lauset: “Nii et siis soojenduseks 300 m vabaujumist“, mõtlesin ma, et see on piisav ajend veest välja paterdamiseks ja alla andmiseks, kuid pärast 500 m olid lihased soojad ja väga mõnus oma puuduliku tehnikaga solberdada. Treener ei pingutanud minu puhul üle koormusega ja ma olen selle eest talle siiralt tänulik. Seega, treening nr. 1 lõppes positiivse emotsiooniga ja veendumusega, et ma lähen sellega lõpuni välja.

Ma saan hakkama, ja saangi!