Tere kallid lugejad! :)

Ma tean, et enam ei tohi seda soovida, aga hästi salaja siiski, HEAD UUT AASTAT! Et 2016 tuleks teguderohke, positiivne, vinge, põnev ja lihtsalt imeline!
Minu aastavahetus kulges sõpruse tähe all ja seda selle kõige positiivsemas mõttes, olin koos oma toetavate nunnupallidega ja oi kuidas sai nalja! :D


Siin ei ole küll kõiki armsaid peal, aga suur osa siiski :)

Peale Tartu aastavahetust tõttasin ma ema juurde, kus oli, nagu ikka, ülimalt hea ja tore, sealjuures uksest üllatusena sisse sadanud, ei tundnud ema mind ära-aga pole hullu :D

Mina ei tea, kas see on tavaline või pigem ei, kui lastakse emal juukseid lõigata, mina igatahes lasin ja olen tulemusega tohutult rahul!! Aitäh mommy!


Lähemal vaatlusel on märgata kerget kadu pealae karvastikus

Paar päeva veetsin mõnusasti Raplas, siis aga tuli Tartusse tööle minna, samas ei saaks öelda, et see kuidagi ebameeldiv oleks, vastupidi, see sunnib ennast regulaarselt kokku võtma ja ajusid liigutama-kõlab ju positiivselt. Noh igatahes kimasin ma Tartusse, tõestusmaterjal on siin:



Enne kui sain uuesti Raplasse üldse sõita, oli vaja mu Caddyĺ üldsegi puhurid korda teha, vastasel juhul oleks kahetunnisest sõidust saanud viis tundi klaasi kraapimist ja eluga riskimist. Kohale ma jõudsin, puhurid töötasid imeliselt, ära ei külmunud :)


Sõidu lõpetuse pilt

Samal õhtul oli vaja sõita Mai-Agate Väljataga loengusse, muuhulgas oli planeeritud mul ka intervjuu temaga...hakkasimegi juba sõitma, väljas näitas -27 kraadi, olime juba peaaegu kohal, kui autol kukkusid tuurid nulli ja me jäime keset teed seisma..
Siinkohal ütlen puhtast südamest, et ma tohutult armastan vanu autosid, diiselmootoreid ja karmi talve, juhheiiiii!!!(raisk)

Haarasin siis oma hiiglasliku spordikoti õlale, väikese õe käevangu ja matk võis alata, intervjuule hiljaks ei jäänud, aga külmast kanged lõualuud olid võimelised artikuleerima alles intervjuu lõpuks-oli tore.
Järgnev päev oli sisutihe, selles külma apokalüpsises suutis mu ema käsitsi kõigile loomadele vett kaevust vinnates oma hääle ära kaotada, samas oli ta meisterdanud EHS-i jõulupeoks hobuinimeste aukoodeksi ja kes pidi selle siis värisedes õhtul ette lugema? Ilmselgelt mina, kusjuures mul oli kindel plaan hiilida mööda seina ääri ja olla nähtamatu, see läks ilmselgelt pekki, nii nagu alati. Käed muide ei värisenud mul lavahirmust, vaid külmast, mul on viimased poolteist nädalat konstantselt ja lakkamatult külm olnud, imeline, kas pole?


EHS-i jõulupidu

Üldiselt oli mahe ja mõnsa vaheaeg



Sõin palju..



Lendasin ühest Eesti otsast teise ja tundsin ennast jube maru hästi :)

Lõpetuseks hea tarkusetera, mida tasuks meeles pidada:



Olge mahedad ja nagu ütleb mu hea sõbranna, jäägem moodsaks! :)

Südamlikud tervitused kõigile! :)

Kogusin mõnda aega hoogu, et taas kribada, aga nüüd olen ma juhheii!! taas siin, et tuua kõigi lugejateni mõni tore sündmus, mis vahepeal on aset leidnud.

Alustaksin Lauri Saatpalu bändi Dagö "Isaga Draakonil" kontserdist, kus leidis aset midagi põnevat, nimelt vana uueks loomine, mille juures kehtis justkui igast küljest mõte "miski pole püha", aga heas mõttes. Kõik vanad ja head, teadatuntud lood said täiesti jazziliku vungi, mis mulle isiklikult väga sümpatiseerus. 

 

Ja ka minu rõõsa-roosa moll :) 

Jätkan sportlikumal lainel, kus olen veetnud mõned liiga vähesed, aga see-eest väga väärtuslikud tunnid. 

Räheldes vinge Elmari töö, kooli ja ka perekonna vahet, leian aega joosta koos oma inglitüdruku-Stellaga aeg-ajalt jõusaali, kus hüppame, tantsime, teeme joogat, laulame, teeme jõudu ja üleüldiselt tunneme ennast vabalt ja imehästi-see on aeg, mis kuulub ainult mulle ja minu kehale, sealjuures leian, et inimesed võiksid seda aega endale rohkem võtta, kelle jaoks sobib siis selleks rohkem sport, laulmine, maalimine või näiteks koeraga jalutamine. 

Mõned klõpsud ka sellest ajast, mis tänu Stellale on minu päralt :)!

 

                                                            Stella paremal, Pille vasakul :) 

Elmaris käis meil külas Mikk, intekas oli hoogne ja mahe, lõpetuseks šokeerisin teda ka teadmisega, et me oleme sugulased, kae nalja! :D

Klõps Lianast, Mikust ja veidrikust 

Üpris juhuslikult sattusin peale perekondlikku reisi Raplamaal (mööda sugulasi) Laitse Graniitvillasse, mis on imeline koht! Väljapeetud jahimajalik härrasmeeste villa on ikka üks võimas vigur. Mina olin seal emale toeks esinemisel ja välimuse tuunimisel, vahepealsel ajal sai mõnus jutuajamine Märt Treieriga peetud, kes on uskumatult vahva tegelane-tervitused temale! 

See on minu emme, mitte mina-mitte segi ajada

Minu elu ei ole tegelikult selline hullumajapuhvet, nagu võiks tunduda ringitiirutava, laulva, tantsiva, sportiva ja intervjueerija elukirjeldusest. On ka neid hetkesid, kus istun maha ja räägin juttu oma kõige kallimatega-kvaliteetaeg on tihe eneseanalüüsi aeg. 

Kuid siiski, ühel hetkel olin näiteks oma kullapai Kadri sünnipäeval, mis oli 80ndate stiilis...ja tulemuseks on see....

Päris hull, ma tean..

Käisime emme, väikese õe ja vennaga kinos :)

Tähistasime moodsalt neljasid jõule(HO-HO, happy Christmas and stufff-Grinch), mulle meeldivad jõulud, see on üks imeline aeg, aga kui Su elu on üleüldiselt ka üks imeline aeg, siis ausalt, paluks raadiost Metsatöllu ja lauale toorsalatit!

Siis jätsime oma teise klassijuhatajaga gümnaasiumi jooksul hüvasti-asi ei ole meie klassis :D me ausalt oleme üpris normaalsed..

Ja üldiselt olen lustinud, naernud, natuke nutnud-aga vähe :D ja siblinud mööda Eestit ringi!

Järgmise blogimiseni!

Kallistused kõigile!!! :)

Tere kõigile, kes on siia sattunud! :) 

Terve möödunud nädal oli minu jaoks rutakas, aktiivne, täis sporti ja hurmavat hobuse sita haisu-unustada ei saa ka muidugi kooli ja Elmarit! Nädal algas minu jaoks rutakate tundidega Tamme Staadioni jõusaalis, kus sain olla tänu arvestusnädalale, mille raames oli pooltel kaheteiskümnendikel lihtsalt 3 vaba päeva, minul aga praktikum-hommikuti tuiasin jõusaalis, lõunast praktikumi, siis juba Elmarisse. 

Neljapäev algas jõusaalis, meie klass oli alles teiseks tunniks kooli oodatud ning kell 3 olime nagu kord ja kohus taas praksis, mille lõpptulemuseks oli pisivea tõttu mitte miski-analüüsid läksid kogu täiega pekki, aga no probs, targemaks saime ikka.

Nädala vinge osa algas aga alles neljapäeva õhtul, kui Tartusse saabunud ema tunniajase hilinemisega lõpuks mind peale korjas ja me imelise rendiauto-citröen c3-ga Rapla poole kihutasime. Noh kihutamiseks on seda vast palju nimetada, rohkem auto välja ei võtnud kui 70 km/h ning maanteel mööduti meist nagu sittuvatest küülikutest, aga meid emaga ja tagaistmel põõnava väikese õe Minniga, see absoluutselt ei morjendanud-juttu jätkus kauemaks. 

See kord oli kahjuks mu külastus lühike, pidin juba laupäeval Tartus esinema, seega kõik maavõlud tuli endasse kiirkorras ahmida. Üks hea tuttav armastab tuua hea kujundi kirjeldamaks tunnet, mis valdab tegelikke maainimesi linnast maale pääsedes-tunne on selline, justkui Su veri vahetuks! Ja ma tean, millest ta räägib, oi ma tean! 

Nüüd tuleb kerge treeningsoovitus:

=

Pisut utreeritud tagumiku lihas :D

Ja see on garanteeritud, põranda vahetamine on ka muidugi võimalus(tulemuseks on siiski käe- ja seljalihased):

Aktiivne puhkus ema juures

Aga olles Tartus, kõlbab ka tavaline jõusaal, nii kehtib vähemalt minu kohta:

Ees ootab aga uus imeline nädal, mis on täis väljakutseid ning rõõmu! :) 

Lõppu veel laupäevaõhtune outfit:

Järgmise muljetamiseni, 

Teie B :) 

Tere :) 

Paar kuud tagasi avastasin, et "OHhhooo!", ma ei ole üüber-ammu siia toredasse blogisse miskit lisanud, selle vea otsustasin nüüd ja just nüüd likvideerida. 

Viimasest postitusest on möödas ligikaudu poolteist aastat, seega vahepealsel ajal on nii mõndagi uut ja huvitavat nii elurütmis, kui ka treeningrütmis muutunud. Näiteks võiks siis vast välja tuua asjaolu, et nüüd olen gümnaasiumis koolilapsemaratoni lõpusirgel, töötan raadios Elmar, murran enamasti pead küsimuse üle "Kelleks ma tegelikult saada tahan?", treenin täpselt nii palju, nagu seda võimaldab kool, töö ja muusika. 

Otsustasin edaspidi rääkida tiba rohkem ka muudest valdkondadest, peale spordi, sest nagu antud blogi pealkiri ütleb, siis PEA EES VETTE, võiks olla sisuliselt pealkirjana kroonida minu tervet senist eksistesi. 

Olen spontaanne, ettearvamatu, elurõõmu täis, üritan olla alati positiivne ja igas ämbris, millest kolinal läbi käin, leida selle miski, mis aitab edaspidises elus olla targem ja ettenägelikum. 

See oli nüüd küll hümn ilustatud minule, aga pika jutu lühike mõte on see, et siit blogist leiate vahvaid seiklusi, spordisoovitusi(omal nahal katsetatud), veidraid ja põnevaid juhtumisi minu elust, samuti mõttemõlgutusi minu jaoks tähtsatel teemadel, nagu seda on näiteks sport, laulmine, raadiotöö, loomad, loodus jne jne jne..

Põnevuse pärast lisan siia ka paar pilti endast, et Teie, kallid lugejad, saaksite aimu, mis karvase jörmiga on tegemist, 
blogimiseni!

Teie B

Jörm mütsiga

Jörm spordikotiga

Õnnelik jörm

V(muhe pärastlõuna Jooksueksperdis)

Tere taas :)!
        Nooh..ilmselt Te juba teate, et Eesti Laul jätkub minu jaoks ning seda isegi hoogsamalt kui enne. Laupäeval tuleb teha oma parim etteaste, selle jaoks tuleb välja näha suurepärane ja mis aitaks inimesel, vähemalt iseenda jaoks, parem välja näha, kui spordirohke, hoogne nädal. Nagu eelmises blogis kajastus, olin ma mõnda aega haige, kuid kui Te arvate, et ma kergekäeliselt loobusin treeningutest, siis Te eksite sügavalt. Ma protestisin, jonnisin, trampisin jalgu vastu maad ja keeldusin naeratamast, kuid miski ei aidanud. Ain ei lubanud. Siinkohal tuleks vististi ära märkida, et rahvatarkus räägib, et iga palavikuga maadeldud päeva kohta tuleb võtta 2 treeninguvaba päeva, minu puhul siis kokku 4 päeva. Pühapäeval juba võin tempokat jalutamist harrastada.
      Valmistudes nii pikaks võistluseks, tuleb kindlasti ära käia Jooksueksperdis. Koormus, mis nii treeningutel kui ka võistlusel saab osaks sinu jalgadele, on piisav, et mitte panna jalga sajand vanu, kulunud "kaunu", kui Teile on oluline Teie tervis ja heaolu, siis on hädavajalik lasta kontrollida oma jooksustiili ning valida sobilikud jooksujalatsid just Teile.
      Seega, sai ka minul see huvitav retk ette võetud. Kõige pealt lasti mul mõnda aega jooksulindil joosta, millele järgnes samaaegselt filmitud salvestise vaatamine ning analüüsimine. Kokkuvõte sellest: ei ole märkimisväärseid hälbeid. Tulemusega rahul, indeed. Kui nüüd oli pilt selge, kuhu ma joostes jalalabal toetun, kuidas mu jalg liigub jne, siis hakkas maraton ühest poe otsast teise, erinevate eksperdi soovitatud tossudega. Vastu seina ei jooksnud ja olen endiselt elus, seega, võib lugeda selle maratoni edukalt läbituks.

                                   Sai siis välja valitud suurepärased, universaalsed jooksukossid

     Pildil olevad tossud osutusid parimateks, minu jaoks. Olles kandnud enda jala jaoks ideaalseid jalavarje ja seda kasvõi korraks, ei kujuta enam ette, kuidas teistmoodi üldse sai, noh, nii nagu ikka.
Otsides ideaalset jooksujalatsit, eksperti ja suurepärast nõu, soovitan soojalt seada sammud Tallinnasse, Paldiski mnt. 96, 13522, lisainfo on saadaval http://jooksuekspert.ee/ .
Pildid ja ehk video-klippki jõuavad teieni väikese viivitusega ;)
Meeldivat laupäeva õhtujätku :)!!

IV

Tere jälle!

Siin laupäevasel päeval omadega trenni lainel. Nii nagu Ain soovitas, tegin ma treeningust sotsiaalse ürituse. 1.5 h tempokat jalutamist sõbrannadega, mis gulmineerus lõõgastava saunaga. Enamus ajast kulus mul, kui tuntud tehnika geeniusel timexi-i pulsikella käima saamiseks. Aega võttis, aga asja sai! Võime siin rääkida sellest kui imeilusad loodusvaated meid ümbritsesid ja kui värskendav see oli, aga olgem siiski realistid..hellalt rõve ilm oli. Kas sellist veebruari me tahtsimegi??!!?? Laupäevase trenni blogi jõudis teieni alles nüüd selle pärast, et ringi liikuv gripp niitis mu, nagu ka paljud teised, jalust maha. Loodetavasti saab treeningutega neljapäeval jätkata..

Seniks, 

Jällenägelemiseini :)

III

____________________________________________________

   Õhtast!

   Ei oleks lihtsalt minulik, kui ei oleks teisel trennil juba juhtunud midagi mmmm..toredat? 
   Ühesõnaga nagu ikka, sai B valesti aru trenniaegadest (B-see olen mina) ja lõpetas üksinda basseini nühkides, aga pole hullu. 

   Tegelikkuses oli treening Auras ütlemata meeldiv, sain ise valida tempo, jälgida pulssi ja nautida vaadet. Või noh..ee, jah.

Ja jätkame. 

Sumades mõnusalt soojas vees, saad keskenduda täielikult iseendale(muidugi kui see on Su eesmärk), kella seierid kihutavad, aeg lendab. On ainult see hetk, sina ja vesi. Kumb jääb peale?

    Ja taaskord muutusin sügavaks. Nii, homme lubas Rainer minuga koos kepikõndi minna tegema, seega, kui Te juhuslikult peaksite kuulma kusagilt vinguva naise häält, siis see on mu manager.

Ühinege kallikesed :)!